Näitusesari “Ruum ja vorm” sai alguse 1969. aastal ning toimus Tallinna Kunstihoones järgnevatel aastatel mitu korda. Näituse idee initsiaatoriks ja korraldajaks oli Kunstnike Liidu Kujundajate sektsioon eesotsas Bruno Tombergiga ja eesmärgiks seati loomingulise initsiatiivi ja mõtlemise arendamine ning vaatajaile loomingulise keskkonnaloomingu kõige kaasaegsemate probleemide tutvustamine. “Ruum ja vorm” oli rangest funktsionaalsusest sõltumatu nähtus, mis pakkus kujundajatele vabadust murda välja argirutiinist ja sisseharjunud mõttekäikudest ning muuta seeläbi vastuvõtlikumaks ja tähelepanelikumaks ka vaataja.
1969. aastaks, mil toimus esimene “Ruum ja vorm”, oli standardiseerimine nii elamuehituses kui ka esemekujunduses täies hoos. Kujundajate eksperimenteerimisvõimalused ei olnud küll olematud, kuid neid oli siiski vähe. See oli viinud väsimuse ja kordustest tüdimuseni nii tarbija kui ka kujundaja, muutes nad samas uuele eriliselt vastuvõtlikuks. Näitused toimusid iga kord kindla kotseptsiooni alusel, mille väljatöötaja(d) oli(d) ka näituse kujundajaks. Näituste kujundused olid teemast lähtuvalt alati omaette põhjalikult läbitöötatud. Need olid totaalsed vaatemängulised keskkonnad ja kunstihoone valgusküllaste ruumide ilmet, kus oli aastate jooksul harjutud nägema traditsioonilisti kunstinäitusi, muudeti olenevalt ideest tundmatuseni.
Esimese näituse märksõnaks kujunesid eksperimenteerimine, (mitte)standardsus, katsetused standardsete detailidega ja individuaalsus. Standardsete detailide kasutamise võimalused mittestandardse lahenduse loomisel olid mõeldud avatud lahenduste pakkumisena nii kujundajatele kui ka vaatajatele, et tutvustada viimastele kunstnike otsinguid ja uusi mõtteid nii vormis, materjalis kui ka värvis. Näituse kontseptsiooni autoriteks ja kujundajateks olid 1950. Aastate alguses kunstiinstituudi lõpetanud ruumikujndajad Eha Reitel, Maia Laul, Kärt Voogre, Saima Veidenberg. Nende poolt välja pakutud moodulstruktuuri abil loodi keerukalt liigendatud ruum ja näitusel osalejatele anti kandvaks ülesandeks kuubi ja kera moodulipõhised suhted, millest sai tuletada edasisi vorme nagu silindrid, risttahukad jne. Kasutati maketlikke materjale, nagu liistud, vineer, kartong, metall-latid ja torud. Teiste seas pakkus Tomberg välja moodulitest kombineeritava varieeruvate funktsioonidega mööbli, eksponeeriti ka tema kujundatud küünlajalgu. Vormide kombinatoorikat toetasid värvid ja graafika.
Teise näituse idee autoriks oli Tomberg ise, kujundus sai teoks koostöös Saima Veidenbergiga ja käsitles kahe vormikategooria – ruumi ja vormi – omavaheliste suhete probleeme. Sellel nähtu seas mööblinäidiseid enam kuigivõrd ei leidunud, laiale vaatajateringile esitati “esmaseid abstraktseid protsesse”, kujundamise vaheetappi, mida tavaliselt materjalis ei fikseerita. Rõhutati pigem vaatamisel tekkivatele assotsiatsioonidele ning soovile mitte luua stereotüüpe, vaid rõhutada eksponeeritu eksperimentaalset väärtust: “…ruumiloomingu eesmärgiks on ruumi, vormi, värvi vahendusel elamuslikkuse taotlus. Lahendus igal üksikul juhul saab olla vaid konkreetne, ühekordne ja erinev,” sõnastas Tomberg näituse saatetekstis eesmärgi. Sellele näitusele oli kaasatud juba ka tööstuskunsti eriala tudengite töid. Kujunduslikult oli tegu vineerist vaheseintest teravnurkade rägastikuga, mis pakkus saalides erinevatest perspektiividest triibulisi vaateid, millega püüti autori sõnul vältida eelmise näituse staatilisust.
(ETDM, Bruno Tomberg, Disaini leiutamine, 2024).
