Liikmed

Liis Aarne alustas kunstiõpinguid Tallinna 24. keskkoolis ning lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tööstuskunsti erialal 1977. aastal. Seejärel on ta töötanud ETKVLi Tootmiskoondises Kooperaator, Kunstifondi kombinaadis ARS ja Ars-Interjöör ning firmas AS Aquarius Prosperitas. Liis Aarne tegi paarkümmend aastat koostööd sadulsepp Arvo Kalvikuga. Ühisloomena valminud mööbliesemeid – nahkseid pehme mööbli suurvorme – käsitleti unikaalsete kunstiteostena.

Liis Aarne on esinenud arvukatel isikunäitustel, grupinäitustel ning näituste sarjas “Ruum ja Vorm”. Juba 1983. aastal pälvis ta Eesti Kunstnike Liidu Noortekoondise kujunduse aastapreemia.

Eesti Sisearhitektide Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liige.

Krista Aren on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tööstuskunsti eriala. Aren on töötanud disainibüroodes, kujundanud eramute ja avalike hoonete interjööre, loonud stilistilisi lahendusi ja kirjutanud toimetuse liikmena artikleid Eesti Ekspressi sisustusajakirjale. Raul Vaiksoo Arhitektuuribüroo juhatuse liikme ja disainerina on ta loonud koostöögrupis mitmeid märgilisi objekte nagu Rakvere Teatrikino, Villa Kakumäel jpt.

Hetkel töötab Aren Rakvere Teatrimaja peakunstnikuna ning juhib BFMi TLÜ õppekava IKUMUMU kuraatori ja kunstide didaktika akadeemilist suunda. Ümbritseva keskkonna mõtestamine on viinud arvukatele loomingulistele rännakutele, mille reflektsioonid on eksponeeritud näitustel viimase 15 aasta jooksul.

Abielus, kaks poega. Mitte ühtegi koera, kassi, kitsedest rääkimata. Kurb!

Eesti Kunstnikre Liidu liige.

Helle Gans on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ruumi- ja mööblikujunduse erilala 1966. aastal. Pärast lõpetamist töötas ta aasta mööblivabrikus Standard, millele järgnes kümmekond aastat projekteerimise istituudis EKE Projekt. Koostöös tollaste noorte arhitektide Toomas Reinu ja Ell Väärtnõuga valmisid interjöörid ja mööbel objektidele nagu kolhoosikeskuse hoone Tsoorus, EKE pioneerilaager Pärlseljal, Ministrite Nõukogu pansionaat Kuressaares, korter kompleksis Kuldne Kodu Pärnus, Pärnu KEK-i lasteaed Trall. Hiljem lisandusid Otepää Gümnaasiumi spordihoone ja lasteaiad Valgevenes ning Kirgiisias. Järgnesid ligi 10 aastat projekte Kunstifondi Kombinaadis ARS. Ligi 30 aastat kestis koostöö Tervise sanatooriumiga Pärnus. Helle Gans on kujundanud nii rahvusvahelisi kui kodumaiseid näitusi, osalenud unikaaldisainiga näitusesarjas “Ruum ja Vorm” ning vabariiklikel tarbekunsti näitustel.

Taasiseseisvunud Eestis on tööelu jätkunud perefirmas Gadis. Helle ja Taevo Gansi loomingu ülevaatenäitus toimus ETDMi näitusesarjas Klassikud, 2017 (kuraator Kai Lobjakas). Helle Gans on pälvinud Eesti Kultuurkapitali Arhitektuuri Sihtkapitali Elutööpreemia koos Taevo Gansiga.

Taevo Gans alustas oma kooliteed Pärnumaal Mõisakülas, käis kooliteed samas ning Pärnus. Seejärel õppis Tartu Kujutava Kunsti Koolis, mille lõpetas 1961. aastal puidu kunstilise töötlemise erialal. Peale seda lõpetas aastal 1966. Eesti Riikliku Kunstiinstituuti ruumi- ja mööblikujunduse eriala. Järgenvalt töötas sisearhitektina Kommunaalprojektis sisearhitekt, EKE Projektis, Tallinna Kunstikombinaadis ARS.

Taevo Gans on pälvinud Eesti NSV teenelise kunstniku ja Eesti NSV rahvakunstniku tunnustuse ning preemiad: ajaleht Sirp ja Vasar, Eesti Kunsti Näitus Moskva Maneezis, Eesti EXPO Izmiris, Türgis (1977), Eesti Kunstnike Liidu Aastapreemiad (1978, 1980, 1986).

Taasiseseisvunud Eestis on tööelu jätkunud perefirmas GaDis. Helle ja Taevo Gansi loomingu ülevaatenäitus toimus ETDMi näitusesarjas Klassikud, 2017 (kuraator Kai Lobjakas). Taevo Gans on pälvinud ning Eesti Kultuurkapitali Arhitektuuri Sihtkapitali Elutööpreemia 2017.

Aleksander Jakovlev sündis Haapsalus, lapsepõlv möödus Pärnus. 1984 a lõpetas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis tööstusdisaini eriala.

Õpingute järel töötas tööstusdisaineri, arhitekti ja sisearhitektina arhitektuuribüroos E-Stuudio ning 1991 aastast oma büroos Rekadents. 1984 a alates õppejõud ERKI-s, hiljem EKAs arhitektoonika ja rakendusesteetika õppejõud.

Esimene isikunäitus toimus1989 a Tallinna Kunstihoone galeriis. On ka maalinud ja graafikat teinud, kujundanud valgusteid, mööblit, mitmesuguseid tööstusseadmeid ja arvuteid, samuti interjööre, lavakujundusi ja kostüüme. Projekteerinud ka eramuid, avaldanud ajakirjanduses artikleid.

EKAs loodud õppeained

• tootesemantika (1986)
• inimese tehiskeskkonna arheoloogia (1995) ja rakendusarhitektoonika (1997).

Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Disainerite Liidu (1989) ja Eesti Sisearhitektide Liidu (1995) liige.

Tiit Jürna on alustanud kunstiõpinguid  Tallinna 46. keskkoolis ning lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi 1979. aastal tööstuskunsti erialal.

Alates 1975. aastast tegutseb graafilise kujundaja, raamatukujundaja, plakatikunstniku, ruumikujundaja ja näituste kujundajana.

On töötanud disainerina Kunstifondi Kombinaadis ARS, ARS linnakujundusgrupis, VAAL galeriis (on üks VAAL galerii asutajatest) ja vabakutselisena. 2008. aastast tegutseb oma disainibüroo REACTOR.

Võitnud raamatukujunduse auhindu Eesti Rahvusraamatukogus toimuval konkurss-näitusel “Eesti kaunimad raamatud”.

Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Disainerite Liidu liige.

Katrin Kask on õppinud Tartu 2. keskkoolis ning lõpetanud 1976. aastal ERKI ruumi- ja mööblikujunduse eriala. Ta on esinenud arvukatel grupinäitustel nii Eestis kui välisriikides ning oma tootedisainiga Helsingi, Stockholmi, Frankfurdi, Kölni ja New Yorgi mööblimessidel. 1989. aastal toimus personaalnäitus Draakoni Galeriis koos Anna Gerretziga ja 2003. aastal personaalnäitus Tallinna Linnagaleriis. Katrin Kask on pälvinud ESLi aastapreemia hotell “Pesa” sisekujunduse eest ning ajalehe Sirp aastapreemia, ESL aastapreemia “Cafe Collection” mööblisarja eest. Kureeris ajakirjale DOMUS nr 810 Eesti sisearhitektuuri, mööblikujunduse ja tarbekunsti ülevaadet. Asutas 1993. aastal oma stuudio.

Katrin Kask on tõlkinud eesti keelde „Sisearhitektuuri põhitõed” sarja raamatud ning arendanud sisearhitektuuri kakskeelset terminoloogiat.

Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu liige.

Merike Kaunissaare on lõpetanud 1981. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis tööstuskunsti eriala ning kaitsnud 2005. aastal Tartu Ülikoolis magistrikraadi meedia ja kommunikatsiooni alal. Töötanud Pärnu Linnavalitsuse ja seejärel Tartu Linnavalitsuse Arhitektuuribüroos, hiljem OÜ-s Ehmann ja Kaunissaare disainerina, olnud mitmete riiklike asutuste ekspert. Teinud Tartu linnaruumi kujundusi, näitusekujundusi, ruumikujundusi, lavakujundusi ja kavandanud kostüüme Pärnu teatrile, loonud plakati-ja tunnusgraafikat. Tegelenud aktiivselt meedia alal, korraldanud Lastefondi heategevuskampaaniaid ja meedikajastust, avaldanud artikleid ja publitsistikat ning organiseerinud loenguid ja koolitusi.

Eesti Disainerite Liidu Liige, Eesti Kujunduskunstnike Ühingu liige.

Sisearhitekt, disainer ja purjetaja Juta Lember on õppinud Tallinna 21. keskkoolis ning lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1969. aastal ruumi- ja mööblikujunduse erialal. Aastatel 1968-1992 töötas ta Mööblivabrikus Standard, Eesti Projektis ja Kunstifondi Kombinaadis Ars ning seejärel asutas koos kolleegide Padari ja Leesaarega oma firma LLP. Juta Lember on olnud EKA õppejõud, ta on aastaid purjetanud folkboodil Vana Arm.

Juta Lemberi olulisemad sisearhitektuuriprojektid on: Haapsalu Kaluri Koge kõrts, Tallinna Malemaja kohvik, Pirita spordikeskuse spordisaal ja ujula, Vabariigi Presidendi kantselei (Eesti Kultuurkapitali aastapreemia), Rahvuspooperi Estonia saal (koos Aulo Padariga), Jõelähtme Golfiklubi (Eesti Kultuurkapitali aastapreemia), Viimsi mõisa valitsejamaja ja Peterburi Jaani kirik (Eesti Kultuurkapitali aastapreemia).

Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse liige ja peasekretär.

Marju Liigand lõpetas 1973. aastal Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis tööstuskunsti eriala. Peale kõrgkooli lõpetamist töötas Kunstifondi Kombinaadis ARS kunstnik-disainerina.

Marju Liigand on kujundanud rohkelt erinevate asutuste väljapanekuid messidel ja näitustel ning on olnud aktiivselt tegev ruumikujundajana. Ta on kujundanud messistende paljudes maailma riikides ja erinevates valdkondades toiduainetest laevaehituseni. Samuti on Liigand kujundanud ka asutuste reklaame ja loonud lahendusi visuaalsele informatsioonile nagu „Aeroflot“, kondiitritoodete vabrik „Kalev“, Tallinna Kiirabihaigla, Tallinna Lennujaam, Tallinna Postimaja, Tallinna Näidislinnuvabrik, Eesti Meremuuseum, reisilaev „Georg Ots“ jt.

Alates 2000. aastate algusest on Marju Liigand ka aktiivne kudumite looja, aastal 2020. asutas kudumibrändi MarYuu, mis keskendub kvaliteetsete käsikudumite loomisele.

Terje Kallast on sündinud Pärnus ja omandanud kõrghariduse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ruumi- ja mööblikujunduse erialal; hiljem täiendanud end muinsuskaitse ja restaureerimise alal ning jätkanud õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli arhitektuuri erialal.

Tere Kallast on vabakutseline sisearhitekt, kes on kavandanud interjööre, hooneid, loonud näitusi ja juhendanud üliõpilasi ning juhtinud Eesti Kujunduskunstnike ühendust.

Töötab Pärnu muinsuskaitseametis.

Arno Mäger alustas kunstiõpinguid 1960. aastal Tartu kunstikoolis, seejärel Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas teatrikunstnik-pedagoogi diplomiga 1970. aastal.

Töötas kakskümmend aastat Kunstifondi Kombinaadis ARS vanemkunstniku ja kunstnik-projekteerijana erinevates valdkondades: näitusekujundused, kujundusgraafika, plakatid, kalligraafiatööd ning kaanekujundused nahkköidetele.

1991. aastast pühendus Arno Mäger pedagoogilisele tööle peamiselt Eesti Kunstiakadeemias: juhendas joonistamise, maali, värvusõppe ja kompositsiooni baasõpet, pidas loenguid graafilise disaini ning Eesti kujundusgraafika ajaloost. Ta tegeles samaaegselt märgi- ja tunnusgraafika kujundamisega ning maalimisega. Selle aja töödest on laiemat kasutamist leidnud graafiliselt korrastatud EV riigivapp, Tartu Ülikooli ja Kaitsepolitseiameti logod ja mitmete organisatsioonide, firmade ja konverentside graafilised tunnused.

Arno Mäger on Eesti Kunstnike Liidu liige.

Disainer Matti Õunapuu on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1969. aastal tööstuskunsti erialal.

Õunapuu juhtis 1975. aastast disainerite gruppi, kes valmistas ette Moskva Olümpiamängude Tallinna purjeregatiga seotud linnaruumi kujundustöid ning on arendanud seejärel Venemaa lennukitootja Tupolevile kaasaegseid tarbekaupu.

Õunapuu oli ka Kunstifondi Kombinaadi ARS peakunstnik luues seal oma meeskonna Arsdisain, millest kasvas hiljem välja disainistuudio MaDis, kus alustati lisaks kujundamisele ka tootmisega. Loodi autodele katusekastid Haibox ja Pinal, kujundati elektroonikaseadmeid ning 2002. a. valmis meditsiiniseade doc@home ning seejärel kokkupandav tõukeratas Stigo (Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2013).

Matti Õunapuu pälvis 2022. a. BRUNO tootedisaini auhinna elutööpreemia silmapaistva panuse eest Eesti disaini 2022. aastal.

Aulo Padar on sündinud Tartus, lõpetanud keskkooli Võrus ning Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ruumi- ja mööblikujunduse eriala 1968. aastal.

Ta tegutses viljaka ruumiloojana nii Nõukogude ajal kui taasiseseisvunud Eestis ning õpetas samal ajal ka tudengeid. Koostöös arhitekt Toomas Reinuga valmisid endise Linda kolhoosi peahoone Kobelas ning Rapla KEK-i peahoone Raplas. Padar kuulus Moskva olümpiamängudeks ehitatud Pirita purjespordikeskuse autorite kollektiivi. Tema loomingusse kuulub ka valuutapoe Turist ning kunagise poliitharidusmaja, hilisema Sakala keskuse sisearhitektuur (koos Kirsti Laanemaaga), Võru kultuurimaja Kannel ja Estonia ooperiteater. Sisearhitekti töö kõrvalt töötas ta  ligi kuuskümmend aastat Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonna dotsendina.

Aulo Padari 80 juubeliks koostasid tema endised õpilased retrospektiivse näituse Arhitektuurimuuseumis ning filmi ja raamatu Padari väärika töö tunnustamiseks 2020. aastal.

Mart Peri on sündinud Tallinnas, lõpetanud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis tööstuskunsti eriala 1976. aastal. Pärast lõpetamist töötas ta kunstnikuna Tootmiskoondises Uku, kunstnik-disainerina Kunstifondi Kombinaadis ARS ning põgusalt ka ENSV Kinematografistide Liidus. Hiljem tegutses firmades Tatom Inorek Expo ja Balticum Articum grupp ning seejärel iseseisva füüilisest isikust ettevõtjana.

Tema loomingu hulka kuulub mitmeid näitusekujundusi omaaegsetele vabariiklikele ülevaatenäitustele, messiväljapanekutele ning toodete ekspositsioonidele, sealhulgas Bukarest 1984, Izmir 1986, Havanna 1990. Ta on loonud tootekujundusi, kujundanud plakateid, trükiseid ning firmagraafikat.

Mart Peri on Eesti Kunstnike Liidu liige.

Ivi-Els Schneider on sündinud Tallinnas, lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ruumi- ja mööblikujunduse eriala cum laude diplomiga 1971. aastal. Ta on tegutsenud mööblidisainerina ja loonud sisearhitektuuri projekte. Esinenud näitustel: “Ruum ja vorm”, Eesti kunsti näitusel Moskvas, Eesti toolinäitusel, salonginäitustel 1978 ja 1985 jm. Olnud õppejõud ERKI-s ja Viljandi Kultuuriakadeemias.

Schneider on raamatute “Eesti kodu “ ja “Kamin eesti kodus” autor ning ta on avaldanud ca 100 erialast artiklit. On teinud telesaated “Vormikõne “ 1988-89 ja “Kaunima kodu poole” 1997. Tema loomingut on Arhitektuurimuuseumis ning Disaini- ja Tarbekunstimuuseumi kogudes. Ta on kinkinud Eesti Rahva Muuseumile vanavara ja Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumile väärtuslikku tarbekunsti. On pälvinud ESL aastapreemia 1991. ning rahvusvahelise linnapingi konkursi III koha 1999. aastal.

Ivi-Els Schneider oli Eesti Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni esinaine; seejärel ESL-i asutajaliige ning juhatuse esimees.

Taimi Soo on lõpetanud 1973. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri teaduskonna tööstuskunsti erialal. Ta on töötanud Kunstikombinaadis ARS ja Tallinna Linnakujunduse Arendusbüroos disainerina, seejärel vabakutselisena. Osalenud neljal näitusel “Ruum ja vorm”, näitustel ACTA  ja “From Dreams to Reality” ruumieksperimendi-, unikaalvormide ja -valgustitega.

Soo on salenud 1980 aasta Tallinna Olümpiaregatile eelneval perioodil linnakujunduse lähteülesande koostamisel, väikevormide projekteerimisel, linna piduliku kujunduse projekteerimisel Linnakujunduse Grupi koosseisus, Tallinna vanalinna pidulikul kujundamisel. Kujundanud ülevaate- ja isiknäitusi Kunstihoones, EDTMis ja väljaspool Eestit, muuseumiekspositsioone, linnaruumi, super- ja väike-graafikat.

Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu liige.

Mait Summatavet on lõpetanud 1960. aastal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis puitehistöö eriala ning Eesti Riiklikus Kunstiinstituuudis ruumi- ja mööblikujunduse eriala aastal 1966. Peale kõrgkooli töötas ta Kunstitoodete Kombinaadis ARS kujundajana ning oli seejärel Eesti NSV Kunstifondi peakunstnik. Mait Summatavet on töötanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi disainikateedri õppejõuna, ERKI õppeprorektor, hilisema Tallinna Kunstiülikooli professor, seejärel Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Summatavet on tuntud kui valgusdisainer ja sisearhitekt, kelle tuntumate projektide hulka kuuluvad Vabariigi Presidendi residents, Eesti Panga ruumid, Ugala teater, Viru hotelli restoran ja Barclay de Tolly maja interjöörid.

Ta on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Sisearhitektide Liidu ja Eesti Disainerite Liidu auliige, Eesti NSV teeneline kunstnik, Eesti NSV rahvakunstnik, Valgetähe III klassi teenetmärgi omanik, saanud Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia.

Eugen Tamberg on vabakutseline filmi- ja teatrikunstnik, kes lisaks loometööle on  BFM’i filmikunstnike õppetooli juht. Pärast Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist töötas Eesti Televisioonis kunstnik-lavastaja ning peakunstnikuna. On loonud kujundusi ja kostüüme reklaamidele, teleseriaalidele, filmidele ning teatrisse.

Ta on olnud nomineeritud parima kostüümikunstniku auhinnale filmiga „Igitee“ ning  parima kostüümikunstniku auhinnale filmis „Kiri Helgalt“ Islandi filmiauhindadel Edna. Samuti on Tamberg olnud nomineeritud kahel korral Eesti Teatri Aastaauhindadel.

Tamberg võitis filmiga „Vee peal“ EFTA parima filmikunstniku preemia, samuti pälvis laureaaditiitli filmi „Tove“ eest Soome filmi auhindadel Jussi ning sai Frida Kempffi filmis „Rootsi torpeedo” parima kostüümi auhinna Guldbaggen 2025.

Eugen Tamberg kuulub Eesti Kunstnike Liitu, Kinoliitu, Teatriliitu ning Euroopa Filmiakadeemiasse.

Tea Tammelaan on õppinud Kohtla-Järve Laste Kunstikoolis, lõpetanud 1988. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ruumi- ja mööblikujunduse eriala. Ta on töötanud disainerina Tallinna Linnakujunduse Arendusbüroos ning büroos Laika, Belka & Strelka OÜ, samuti tegutsenud vabakutselisena.

Tea Tammelaane looming on näitustel silma paistnud eriilmeliste kunstiliste objektidena. Ta on kujundanud ka lavastuslikkust nõudvaid ruume nagu näiteks Tartu Jaani kirik, Tartu Mänguasjade Muuseum, Eesti Maanteemuuseum ja Teaduskeskus Ahhaa.

Tammelaan on pälvinud Eesti Kunstnike Liidu Kristjan Raua aastapreemia 1994; Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiad tooli “Idler” eest 1993, Tartu Mänguasjamuuseumi eest (koos Krista Leplandi ja Malle Jürgensoniga) 2005; Eesti Lastekirjanduse Keskuse interjööri eest (koos Malle Jürgensoni ja Krista Leplandiga) 2008 ning Eesti Muuseumi aastaauhinna Muuseumirott Iloni imedemaa püsinäituse kujundamise eest 2014.

Irena Timusk on lõpetanud 1973. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudis ruumi- ja mööblikujunduse eriala.
 Pärast instituudi lõpetamist suunati ta tööle Eesti Tööstusprojekti vanemarhitekti ametikohale. Timusk on töötanud tootmiskoondises Kooperaator kunstnik-kujundajana. Viimased 28 aastat töötab ta sisearhitektina Perfetto stuudio OÜ-s.
Loonud sisekujundusi avalikele hoonetele ja eramajadele. Osalenud noorte- ja esindusnäitustel meil ja mujal.

Irena Timusk on juhatanud Eesti Kujunduskunstnike Ühendust, ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Sisearhitektide Liitu.

Ruudi Treu on pärit Valgamaalt, õppinud Tartu Kunstikooli kaugõppekursustel, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning lõpetanud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudi ruumi- ja mööblikujunduse eriala. Treu on töötanud Kommunaalprojektis arhitektina, Pöögelmanni nimelises Elektrotehnika tehases kunstnikuna, büroos KIPR arhitektina ja Kaubandusministeeriumi Projekteerimise ja Tehnoloogia Instituudis sisustusarhitektina. Alates 1986. aastast on ta vabakutseline kunstnik. Tema tuntumad ruumiprojektid on: Tootmiskoondise Uku Tallinna kauplused, lastekohvik Pipi, Karika baar, kohvik Saturn, Pärnu trahter Postipoiss, Harju kohvik ja laev-kohvik Kihnu Jõnn.

Alates 1977. aastast tegeleb ka aktiivselt akvarellimaaliga, on osalenud paljudel rahvusvahelistel akvarellinäitustel ja -seminaridel.

Ruudi Treu on Eesti Kunstnike Liidu liige.

Tüüne-Kristin Vaikla on ruumiuurija, keda huvitab ruumi sotsiaalne ja kunstiline mõõde. Omandanud disainihariduse professor Bruno Tombergi käe all Eesti Kunstiakadeemias, kaitses ta doktorikraadi loomepõhise uurimusega muutuvatest ruumilistest väärtustest ’Ruumi ümbermõtestamine: ruumilise sekkumise roll ja võimalus’. Aastatel 2019–2022 juhatas Vaikla külalisprofessorina Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonda. Ta on valitud Melbourni ülikooli (RMIT) kaasprofessoriks, juhendab doktorante ja osaleb Euroopa Sisearhitektide Nõukogu (ECIA) töögruppide töös.

Tüüne-Kristin Vaikla oli 13. Veneetsia Arhitektuuribiennaali Eesti näituse kuraator ja kaasautor; sisearhitektuuri sümpoosioni SISU kuraator ja SISU–LINE Ruumi Uurimuse peatoimetaja. Rahvusvahelise poliitilise ruumikogemuse omandas ta Eesti EU Nõukogu eesistumise ruumide loomisel Tallinnas ja Brüsselis (2017) ning on Vaikla Stuudio kaasautorina pälvinud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia Rahvusarhiiv Noora sisearhitektuuri eest, samuti mitmeid Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiad, millest tuntumad on Pärnu mudaravila restaureerimine ja juurdeehitus – Hedon Spa ning Apollo raamatukaupluste interjöörid.

ARS-is 1990ndate murrangulisel ajal arvutigraafikas loodud trükitekstiilide kavandamisega alustanud disainerina jätkab Tüüne-Kristin Vaikla kunstiväljal kohakesksete ruumiinstallatsioonidega, huvitub ruumiloojana ajalooliste interjööride väärtustamisest ning kuraatorina kunsti kriitilisest mõtestamisest avalikus ruumis; kirjutab väljaannetes Sirp, Maja, Estonian Art ning avaldab uurimuslikke artikleid välisajakirjades. Ta on kunstiresidentuuri KORDON kaasasutaja ja kuraator; juhtis Eesti Kujunduskunstnike Ühendust ning on 2025. aastast Eesti Kunstnike Liidu asepresident.

Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Sisearhitektide Liidu liige.

Urmo Vaikla on praktiseeriv sisearhitekt ja visuaalkunstnik. Ta on partner Vaikla Stuudios ning kunstiresidentuuri KORDON asutaja ja kaaskuraator. Urmo Vaikla on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiaakadeemias graafika erialal ning töötanud dotsendi ning õppejõuna EKA sisearhitektuuri osakonnas. Oma sisearhitekti praktikas on pälvinud Vaikla Stuudio kaasautorina Eesti Kultuurkapitali preemia ning Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiad järgmiste projektide eest: Apollo raamatupoed, Rahvusarhiiv NOORA, Pärnu Mudaravila / Hedon Spa ja Kunstiresidentuur KORDON jm.

Urmo Vaikla oli 13. Veneetsia Arhitektuuribiennaali Eesti näituse üks autoritest ning osales Eesti EU Nõukogu eesistumise ruumide loomisel Tallinnas ja Brüsselis. On osalenud ruumiinstallatsioonidega nii näitustel kui ka eraldiseisvate objektide ja ruumiliste sekkumistena.

Urmo Vaikla on Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Sisearhitektide Liidu liige.